Dušš pakub kosutavat jahutust mitte ainult inimestele, vaid ka taimedele, eriti leitsaku korral, see on meeltmööda kurkidele, tomatitele, paprikale. Vihmutamiseks kasutatakse uduvihma-või dušifunktsiooniga otsakuid. Taoliste otsakute puudumisel võib piirduda vooliku pigistamisega. Seejuures tuleb silmas pidada, et kasta tuleb taimi, mitte pinnast.
Kuigi vähegi võimalik, on kuumade ilmadega otstarbekam kaks-kolm korda dušiga vihmutada, kui üks kord pinnast kasta. Veepiisad võivad päikesekiirte mõjul võivad lehtede pinnad ära kõrvetada, seepärast on soovitav, et veepiisad oleksid võimalikult väikesed ning kuivaksid kiiresti ära.
Kasvuhoone õhuniiskust võib suurendada ka sel viisil, kui vihmutatakse mitte peenraid, vaid vahekäike. Kuna taimed on kuumaperioodil niigi stressis, ei tohi neid ülevihmutada, sest sel juhul moodustub juurte all "soo", mis vähendab juurtele kättesaadavat hapnikukogust- need on uppunud ning lämbuvad. Juurte hapnikupuudus põhjustab taimede närbumise, kaltsiumi edasitoimetamine katkeb. Taolistes tingimustes ei saa taimed juurtest kaltsiumit kätte, tekib tomatitaimede latvade kuivmädanik-seal, kus kunagi oli õis, moodustub kuiv pruun laik. Viljaliha on seest justkui mädaniku poolt kahjustatud.
Kuivmädanik pole haigus, see tekib taimedes esineva kaltsiumipuuduse tõttu. Kuivmädaniku põhjuseks võib olla nii pinnase akuutne kaltsiumivähesus, samuti taimede suutmatus seda omandada ja kasutada. Kaltsiumi omandamist takistavad juurte funktsioneerimist raskendavad asjaolud: kuumus, väga kuiv või väga niiske pinnas, kestev pilves ilm taimede kasvu algfaasis (kui taimed on veel hernetera suurused). Kuivmädanikku võib täheldada ca 55-60 päeva pärast-viljade korjamisel. Kahjustatud vilju pole võimalik kasutada. Kuivmädaniku vältimiseks tuleb noortaimi kuumade ilmadega pihustada kaltsiumnitraadi lahusega. Pihustamist on kõige parem teostada siis, kui taimed on kuumusest toibunud, varahommikul või õhtul. Kasuks tuleb ka kasvuhoonete jahutamine – katuse ja seinte kriidiga valgendamine, varahommikune tuulutamine, vahekäikude-radade kastmine, lühiajaline peente piiskatega vihmutamine kasvuhoone lõunaküljel. Kahjustatud vilju võib juba aegsasti täheldada (lapikud), need tuleb võimalikult kiiresti ära korjata ja minema visata, neil ei tohi lasta valmida. Kuigi kahjustatud viljad lähevad esimesena punaseks, on need söömiseks kõlbmatud.
Taimi tuleks kasta hommikul, pärast päikesetõusu, mitte õhtul, sest taimed öösel niiskust ei tarvita, vesi aurustub pinnase pealmistest kihtidest õhku, niisutades kasvuhoone õhku, see omakorda soodustab haiguste levikut. Hommikuti kastetud taimed on päeva kõige kuumemaks ajaks varustatud teatava veevaruga ning peavad seetõttu kuumusele paremini vastu. Närbunud taimede õhtune turgutamine on tavaliselt mitte eriti tulemuslik.
Suve lõpp, ööd lähevad pikemaks:
Kõrgendatud õhuniiskus võib olla kahjulik, eriti suve lõppedes, kui ööd juba pikemaks muutuvad. Paljude haigusttekitavate eoste arenemiseks on vaja, 4-6 tunni kestel oleks taimede lehtedel vee"kile" või mõned veepiisad. Hommikune kaste kuivab suhteliselt kiiresti ära, ning haigustekitajatele ei jää aega taimede nakatamiseks, ultraviolettkiirgus toimib seejuures enamiku mikroorganismide suhtes surmavalt. Taimelehtede õhtune kastmine jätab haigustekitajatele hommikuni piisavalt aega, sest taimelehtedele jäänud niiskus ei kuiva suurenenud õhuniiskuse tõttu ära, põhjustades taimede nakatumist. Seepärast tuleb taimede pihustamist teostada piisavalt varakult enne päikeseloojangut, et lehed jõuaksid enne pimeduse saabumist ära kuivada.
Kasvuhoone õhu niisutamiseks võib kasvuhoonesse panna mitu veega täidetud lamedat nõud. Vee aurustudes õhuniiskus suureneb, seevastu juurte piirkonnas olevat pinnast ei kasteta üleliia. Veenõud tuleb ööseks kasvuhoonest välja viia.
