Suviti tuleb ikka ette perioode, mil taimed on sunnitud kasvuhoones kuumuse käes kannatama. Mida väiksem kasvuhoone, seda vähem on selles õhku. Mida kasvuhooneomanikud sel puhul tavaliselt ette võtavad, et taimede olukorda leevendada? Eks ikka püüavad rohkem kasta, ainult – kas see on õige teguviis?
Mida teeb vesi pärast taimede kastmist?
transpordivad mineraalaineid juurtest lehtedeni ja viljadeni; tagavad fotosünteesi toimumise (suhkru tootmine valguse mõjul veest ja süsihappegaasist); aurustunud vesi aitab jahutada taimede osi (taim kasutab kuumal ajal suuremat osa vett just enda jahutamiseks).
Järeldus:
Sagedane kastmine kuumadega ilmadega võib ka ilma igasuguste tulemusteta jääda, sest taimelehtedes toimub nn.transpiratsioon – vee aurumine taime pinnalt, peamiselt lehtede õhulõhede kaudu (transpiratsioon on üks kolmest lehtede funktsioonist – ülejäänud kaks on fotosüntees ja hingamine). Veeaur satub õhulõhede kaudu õhust lehte, kus seda kasutatakse fotosünteesiks. Päeval toimuvad mõlemad protsessid üheaegselt, seevastu öösel taim ainult hingab, seega toimub öösel vee aurumine lehest ümbritsevasse õhku. Madala õhuniiskuse korral jäävad õhulõhed suletuks, et säästa taimedes juba olemasolevat veekogust. Õhulõhed toimivad omalaadse pumbana, nende sulgumine katkestab vee tarnimise juurtelt lehtedesse. Niiskus jääb juurte piirkonda, lehed hakkavad vähese niiskuse tõttu aegamisi närbuma- alguses äärtest, hiljem juba tervenisti. Kuna öösiti on õhuniiskus kõrgem kui päeval, siis taimede lehed ööseks mõnevõrra toibuvad, kuid nende äärtele jääb tihtipeale kuumusest tingitud jälg – surnud rakkude kiht. Hiljem kogunevad tollele surnud rakkude kihile sekundaarsed nakkused, seal hulgas hallmädanik. Läbi õhulõhede aurunud vesi tagab mitte ainult taime enda, vaid ka ümbritseva õhu jahutamise (eriti lehtede vahele jääva õhu jahutamise). Keskpäeval võib ette tulla hetki, mil kasvuhooneõhu temperatuur on välistemperatuurist paari kraadi võrra madalam. Seda võib täheldada pigem suurtes kasvuhoonetes, kus õhukogus on tunduvalt suurem, samuti sellest tingitud temperatuuriinertsi tõttu.
Kas kasvuhooneid tuleks kuuma ilmaga tuulutada?
Kas Te olete mõnikord mõelnud oma kodumaja tuuleakende otstarbe üle? Loomulikult on selgemast selgem, mida Te seepeale vastate. Aga – on ju aknad/uksed, kas nende irvakilejätmisest ei piisa, et maja sutsu tuulutada? Milleks veel need pisikesed tuuleaknad? Sellele küsimusele oskab vastata igaüks, kes on üritanud külmadega ilmadega ruume tuulutada, olles, avanud, näiteks, rõduukse. Kodused on ju seepeale kohe hädaldama hakanud: „Pane kohe uks kinni, hulluks läinud! Lapsed jäävad haigeks!”
Kui me kuumade ilmadega (välistemperatuur on ule +30 °C) tuulutame kasvuhoonet, muutub õhk selles veelgi kuivemaks ning taimed saavad kuumuse tõttu veelgi rohkem vatti. Tõmbetuul jahutab meid endid (higi aurumise tõttu muutub nahk jahedamaks), kuid muudab õhu veelgi kuivemaks. Tahtsime justkui head teha, aga taimed kannatavad veelgi rohkem.
Õhulõhed asuvad tavaliselt lehe alaosas, just seepärast ongi tomatilehed kuumade ilmadega ülespoole pürgimas, et mitte ainsamastki õhus olevast veemolekulist ilma jääda. Kõige tõhusamaks tegevuseks, mida taolises olukorras ette võtta, on õhutemperatuuri vähendamine ning õhuniiskuse suurendamine. Tomatite ja kurkide jaoks on maksimaalselt talutav õhutemperatuur +28...+30 °C. Kui temperatuur on tõusnud üle +30 °C, on tagajärjeks õietolmu steriilseks muutumine (õietolm ei suuda õit viljastada). Seetõttu on tomatisortide areng pärsitud, õied kukuvad maha.
Soovitame panna kasvuhoonesse termomeetri, see võimaldab temperatuurikõikumisi hõlpsamalt kontrollida ning Te võite tagada vajaliku jahutamise/tuulutamise või soojendamise.
