Tihtipeale võib kuulda, et kasvuhoonest pole pea mingit kasu, ainult üks mure kaelas. Mõned mu tuttavad on isegi kasvuhooned maha võtnud, ma isegi olen seda korra teinud! Argument on ju üpriski kaalukas: peenralt saab tihtipeale suurema ja maitsvama saagi (eriti kehtib see tomatite kohta). No saavad nädala varem valmis. Tasub mingi nädala pärast vaeva näha? Pealekauba jäävad taimed kasvuhoones sagedamini taimehaiguste ja kahjurite ohvriteks. Lehetäid ja kedriklestad võivad kuumade ilmadega mõne päeva jooksul hävitada kõik pipra-ja kurgitaimede lehed.
Milles asi? Miks ühed saavad kasvuhoonest tulu, rõõmu ja head saaki, aga teised peavad leppima kõigest vaeva ja murega?
Miks kasvuhoonet vaja läheb? Loll küsimus, ütlete teie. Eks ikka selleks, et taimedel oleks soe! Õige, aga mitte päris. Hoopiski täitsa mööda! Selgituseks tuletagem sutsu koolipäevade botaanikat meelde.
Enamik meie juurvilju-aedvilju on troopilised ja subtroopilised taimed. Selleks, et nad end komfortselt tunneksid, tuleb neile luua samasugused tingimused, milles nad oma kodumaal kasvasid. S.t. temperatuur 25-35C, õhuniiskus 70-100% (sellised ilmad on Balti regioonis 1-2 nädala jooksul aastas, ja sedagi mitte igal aastal!). Päikesepaistelisi ilmu on meil isegi rohkem kui troopikapiirkondades – suvel on valguspäeva kestuseks kuni 17 tundi, ekvaatoril – 12 tundi. Seega on kasvuhoone põhiülesandeks luua taimedele maksimaalselt soodsad kasvutingimused – lähtudes temperatuurist ja õhuniiskusest.
