Kuigi hanemaltsa võib osta paljudes kauplustes, on see endiselt üpriski võõras, tundmatu ja järgiproovimata kaup. Samas on hanemalts toiteväärtuse poolest praktiliselt väljaspool konkurentsi, ning seda tuleks kõikidel tarvitada. Muidugi, hanemalts pole odav, kuid, see-eest, väga väärtuslik – egas teda asjata ei peeta imettegevaks taimeks.
Hanemaltsa kodumaaks on Andid – tänapäeva Boliivia, Tšiili, Peruu, Kolumbia territooriumid, mis olid kunagi inkade kodumaaks. Hanemalts on tänapäevalgi Andide elanike menüüs olulisel kohal, ta on kaitsnud paljusid inimesi näljahätta sattumast, sest hanemalts võib kasvada kõrgmäestikes, kuuma päikese käes, külmas õhus, soolases ja liivases pinnases, talle piisab võrdlemisi vähesest veekogusest.
Hanemaltsatangud meenutavad hirssi, aga see pole teravili, vaid kuulub maltsaliste sugukonda. Hanemaltsa sugulasteks on spinatid, peedid, teeservas kasvav malts.
Toitumisnõuandjad soovitavad loobuda jahutoodetest, samuti ei soovita nad ülemäära palju lihvitud riisi toiduks kasutada. Hanemalts on rikkaliku toitainete sisalduse tõttu suurepäraseks alternatiiviks.
Hanemalts sisaldab odraga, maisiga ja nisuga võrreldes tunduvalt rohkem rauda, vaske, mangaani ja tsinki, samuti kaltsiumit, magneesiumit ja kaaliumit, seevastu vähem naatriumit.
Hanemalts ei sisalda gluteeni, ta sisaldab palju kiudaineid, erinevaid vitamiine (B1, B6, B9), südametegevust soodustavaid küllastamata rasvhappeid ja antioksüdante (nende kontsentratsioon hanemaltsas võib olla suurem kui jõhvikates või pohlades). Hanemalts on täisväärtuslik valkainete allikas (18%), sest sisaldab rohkem valkaineid kui teraviljatoodetes.
Sobib kaalulangutamiseks, luude, aju, naha ning veresoonte profülaktikaks, vähendab vererõhku ja rinnavähi tekkimise riski, ravib suhkruhaigust ja migreeni, parandab seedesüsteemi funktsioneerimist. Hanemaltsa heade tegude nimekirja võiks aina jätkata ja jätkata.
Ökopoodides ja ostukeskustes on saadaval punased, mustad, liivakarva hanemaltsaseemned – need on kõik väärtuslikud ning igatpidi toitudes kasutatavad.
Kuidas hanemaltsa toiduks kasutada:
Hanemaltsa tuleks enne keetmist läbi loputada või isegi sutsu külma vette likku panna. Ühe kruusi hanemaltsa kohta võetakse 2 kruusi vett, keedetakse nagu riisi – ca 20 minutit, kuni seemned muutuvad natuke läbipaistvaks ega pole enam kõvad (hammustades on kergelt krõbisevad).
Kui tahate, et hanemaltsa maitse veelgi tuntavam oleks, siis võite hanemaltsa seemneid enne keetmist viis minutit kuival pannil röstida, hanemaltsa pidevalt segades.
Hanemalts tugevdab kõikide lisandite maitset,- s.t., et nii soola, kui ka igasuguseid muid maitseaineid tuleb toidule väga vähe lisada.
Hanemalts sobib suurepäraselt erinevate lehe-aedviljasalatite juurde. Hanemaltsast võib valmistada igahommikust putru-juurde võib lisada pähkleid, värseid marju või puuvilju. Hanemaltsaseemneid võib lisada kookidele, küpsistele või plaadipirukale. Hanemaltsa lisatakse suppidele, samuti serveeritakse lisa-ja kalatoitude lisandina.
Kanafilee paneeritud hanemaltsaga
500 g kanafileed (ilma nahata), 150 g keedetud hanemaltsa, 1 munavalge, sool, jahvatatud pipar, riivleib, küpsetusõli
Keedetud hanemalts puistatakse alumiiniumfooliumile, tasandatakse õhukeseks kihiks, peale raputatakse ühtlase kihina riivleiba (saia). Kanafilee lõigatakse pikuti kõrretaolisteks, hõõrutakse sisse soola ja pipraga, leotatakse sutsu ülesklopitud munavalges, seejärel veeretatakse hanemaltsa-riivleiva segus. Küpsetatakse mõlemalt poolt kuumaksaetud õlis. Serveeritakse aedviljasalatiga.
