Eurooplased ütlevad, et vanill muudab piima ja magustoidud maitsvamaks. Indoneesia elanikud, seevastu, rõhutavad, et vanill on õnnetaim-orhidee, mis ülendab vaimu, tekitab õndsustunnet, ärgitab seksuaalset fantaasiat, seepärast tuleb vanilli võimalikult sagedamini tarvitada.
Vanilli peetakse nii maitseainete kuningannaks kui ka asteekide orhideeks jne. Aga vanill on ühtaegu kalliduselt maailmas teisel kohal.
Vanill kuulub orhideede hulka (käpaliste sugukonda), siueldes teiste puude tüvesid pidi üles. Vanilli kodumaaks on Mehhiko, kuni XIX sajandini ei õnnestunud seda teistes maades kasvatada. Taim ise kasvas küll üles, aga vilju ei kandnud, sest vanilli õisi tolmeldasid vaid Mehhikos elavad mesilased.
Vanilli õied avanevad vaid üheks päevaks, seepärast tulevad Mehhiko mesilastele appi vastav koolibriliik.
Alles XIX sajandi 40-ndatel aastatel õnnestus vanniliõisi kunstlikult tolmeldada, tänu sellele sai võimalikuks vanilli kasvatamine väljaspool Mehhikot.
Müüakse mitmeid erinevaid vanillitooteid:
Vanillisuhkur – antud suhkrule on lisatud 25% vanilli. Seda võib ara tunda pruunikast värvist, pakile on tavaliselt kirjutatud Bourbon, mis tähendab omalaadset kvaliteedimärki. Vanillisuhkrut tuleb hoida tihedalt suletud nõus, kuivas ja jahedas kohas, sest soojus vähendab vanillisuhkru aroomi ja maitset. Vanillisuhkrut võib valmistada ka kodustes tingimustes- pikuti lõigatud kuprad tuleb panna tihedalt suletud suhkrunõusse. Seejärel tuleb suhkrunõud aeg ajalt loksutada, et aroom ühtlaselt läbi imbuks. Aroomi tuleb lasta läbi imbuda vähemalt nädala kestel.
Vaniljeekstrakt – vanillikuparde tõmmis alkoholis, millele lisatakse mõnikord sutsu suhkrusiirupit. Vaniljeekstrakti hoitakse tavaliselt jahedas kohas (külmutuskapis).
Vanilliini saadakse sünteetilise reaktsiooni tulemusena. Tuhksuhkruga segatult saadakse lumivalge, lausa pealetükkuva lõhnaga/ebameeldiva järelmaitsega vaniljesuhkur. Vanilliini, nagu vanilligi, tuleb hoida tihedalt suletud nõus, kuivas ja jahedas kohas.
Vanillikupraid müüakse ühe või mitme kaupa – katseklaase meenutavais klaasnõudes, et need võõraid aroome külge ei saaks. Mida tumedamad kuprad, seda intensiivsem aroom. Vanillikuparde kvaliteeti võib tuvastada neil olevate valkjate kristallide järgi. Mõnikord tavatsetakse seda imiteerida, pihustades vanillikuprale sünteetilisi vanillikristalle. Imiteeringut võib tuvastada ühtlase kaetuse järgi, ehtsad vanillikristallid on erineva suurusega ja ebaregulaarse kujuga.
Vanillikupar on seestpoolt tumepruuni viljalihaga, mida kraabitakse toitude valmistamiseks lusikaga ning lahustatakse, lähtudes retseptist, soojas vedelikus (piimas, mahlas jne). Puhtakskraabitud vanillikupra võib samuti piima sisse panna ning ära keeta, seejärel välja võtta ning ära kuivatada. Kuna vanillikupar on väga aromaatne, võib antud toimingut mitu korda korrata.
